Elu Ravitseja 

Vanemlikkus või õgardlikkus

On olemas selline ladinakeelne väljend: „On teadlik, järelikult relvastatud!”. Võib palju teada, olles seejuures mitteteadlik. See tähendab, et teadmine ja teadvustatud oskus ei ole üks ja see sama. Toon näite: kui teaduste doktor korjab miiniväljal seeni, siis on võimalik, et tema teadmised antud valdkonnas on väga suured. Seda ta aga ei tea, et tema all on miinid. Ja kui ta astub miinile, siis ta lendab ikkagi õhku ja seda hoolimata sellest, et on teaduste doktor. Loogiline?

Niisamuti ei vabasta ka kosmose seaduste mittetundmine inimest vastutusest. Erinevat liiki intellektuaalid võivad paljugi teada, omamata seejuures elementaarset teadlikkust. Ja nende „miinid” hakkavad ikkagi plahvatama. Seda esiteks. Teiseks: sõjas on kõige ohtlikumaks vaenlaseks nähtamatu ja kuuldamatu vaenlane. Ja see, et me teda ei näe ega ei kuule, ei tähenda veel seda, et teda pole olemas. Rõhuv enamus meid ümbritsevaid inimesi omab harjumust täita oma pea kasutute teadmistega, tundmata ja mõistmata elementaarseid asju, mida teadis iga muistne inimene, või siis äärmisel juhul asjasse pühendatud preester.

Kas vanemlikkus on ratsionaalne?

Maailma valitseb ratsionaalsus. Kui mõnel, justkui vaimsel seadusel, puudub füüsikalis-matemaatiliselt ratsionaalne, empiiriline alus, siis on see seadus väär. Praegu me ei suuda lihtsalt mõningatele asjadele ratsionaalset põhjendust leida. Näiteks vanemlikkus. Käsitlegem siis sellist loodusnähtust nagu seda on vanemlikkus. Esiteks käsitleme selle esimest etappi. See tähendab seda, kui mees ja naine peavad kokku saama. See tähendab on mehe ja naise ühendus. Selle etapita on vanemlikkus võimatu.  

Teine etapp. Nendest meestest ja naistest peab eristuma üks naine ja üks mees, ja nad peavad ühinema. Edaspidi tuleb armastus, seks, eostamine – see on kolmas etapp. Edasi tuleb üsasisene areng, sisemine toitmine. Seejärel – sünnitamine. Seejärel – laps hakkab kõndima, rääkima, seejärel õpetavad teda esialgu vanemad. Seejärel läheb ta lasteaeda, kooli, lõpetab kõrgkooli. Need kõik on programmilised etapid.

Kuid mis on lapsevanemate lõppeesmärgiks? Et see laps muutuks iseseisvaks, sõltumatuks ja vabaks. Seega on lõppeesmärgiks vaba, iseseisev ja sõltumatu inimene. See ongi programm. Ja kui me võtame selle vanemlikkuse programmi ning käsitleme seda ratsionaalsuse ja „mõistlikkuse” seisukohast, siis selgub, et lapse sündimine ja tema kasvatamine ei ole ratsionaalne asi. Seega, ratsionaalsest loogikast tulenevalt ei ole mingit mõtet raisata nii palju jõudu ja vahendeid inimese peale, et ta pärast ära läheks?   

Seega on vanemlikkus kui selline ebaratsionaalne, s.t isikliku materiaalse kasu seisukohast mõttetu. Kuid miks siis paljud inimesed tahavad abielluda ja lapsi saada? Arvatavasti on siiski mingisugune programm, millel on kõrgem seletus kui lihtsalt ratsionaalne. Kuid kas selline käitumine on elusa universumi jaoks ratsionaalne? Kui tõusta vanemlikkuse maistest allikatest tähtede poole, siis võib elava universumi poolt leida oma ratsionaalse mõtte. Ja nüüd ma proovin seda selgitada.    

Taevastest stabilisaatoritest.

On tuntud fakt, et meie kohal eksisteerib elektromagnetväli – ionosfäär. Ja et inimene saab taevast selle elektromagnetenergiat. Seda on ameerika teadlased eksperimentaalselt kontrollinud. Nad paigutasid loomad elektromagnetväljade eest täielikult varjestatud ruumi. Mõne tunni pärast need loomad hukkusid. Seega on tõendatud fakt, et me toitume elektromagnetlainetest, mis saabuvad ülevalt kosmosest.  
 See energia on väga hästi stabiliseeritud. Need, kes tegelevad raadiotehnikaga, mõistavad: selleks, et süsteem (stabilisaator) töötaks stabiilselt, peab selle sisendil olema energia ülejääk. Kõik taolised süsteemid töötavad energia ülejäägile tuginedes. Kui minna Maalt ahelat mööda ülespoole, siis selgub, et Maa ionosfäär toitub Päikese elektromagnetväljast. Seal on täielik stabiliseerimine.

Päikese elektromagnetväli toitub Siiriuse väljast. Seal on samuti täielik stabiliseerimine. Siirius viibib meie galaktikas ja ta toidab seda. Selle väli on samuti stabiliseerunud. Galaktika väli on samuti stabiliseeritud juba universumi enese jõuga. Meie universum toetab oma galaktikate toitmise stabiilsust.

Tuleb välja, et elav universum on ise stabilisaatoriks. Ja loomulikult peab tal olema teatud kate (väliskeskkonnast eraldatud sisekest). Edasised järeldused räägivad, et universumi dipooli ümber on energia ülejääk. Kui see oleks ebapiisav, siis ei oleks stabiliseerimist ega oleks süsteemi. Mis edasi?

Elu üheks tähtsamaks omaduseks on kasv. Kuid kvalitatiivne kasv ei ole protsessori kiiruse suurendamiseta võimalik. See on aga vältimatu temperatuuri tõus. Kuid temperatuur ei saa lõpmatuseni tõusta. Varem hõi hiljem põrkub elu vastu temperatuurilage, mis on, kui soovite, talle looduse enese või füüsika poolt seatud. Seda temperatuurilage nimetan ma absoluutseks plussiks.

Universumi ümber (seespool on samuti kõrgema sagedusega, kuid surnud vibratsioon) eksisteerib teatud substants, mida Tesla nimetas eetriks. Just see aine ongi temperatuuril absoluutne pluss. Tuleb välja, et universumil on kogu aeg energia ülejääk. Teooria universumi soojussurmast on sügavalt ekslik. Universum ei jahtu, ta ei tea, kuhu absoluutsesse plussi ja destruktsiooni sisenedes oma energiaülejääk panna, et ülekuumenemise tõttu mitte hukkuda. Universumil on kõigest neli moodust energia endasse pakkimiseks: transmissioon, radiatsioon pluss induktsioon, reproduktsioon ja rekuperatsioon.  

Kui ühise reproduktsiooni tagajärg koos selle Tetraadi ülejäänud õlgadega, on üheks olulisemaks energia pakkimise mooduseks pidev vanemlikkus – uue elu sünd ja selle kasvatamine. Ja mida keerulisem see uus elu on, seda parem. Kuid nagu me juba rääkisime, ei lase temperatuurilagi universumil temperatuuri tõusu suunas kasvada.

Seepärast on universum sunnitud läbi oma mikromaailma kasvama ja viibima igas rakus, bakteris, kristallis, elundis ja taimes. Ja tuleb välja, et meie irratsionaalsele, justkui mõttetule inimese tasandil vanemlikkusele, leiame me universumi struktuuris ratsionaalse selgituse. Vanemlikkus – see on universumi ellujäämisel üks olulisemaid tööriistu. 

Õgimisprogrammide allikad.

Programm, mida me nimetame vanemlikkuseks, siseneb meisse taevast. Seejärel põrkub see vastu Maa tuuma ja kirjutatakse kuni vastupidise täpsusega ümber. Ja selle viimane punkt (seal, kus meil tekib vanemlikkuse programmis vaba olend) muutub esimeseks nagu suundpeegeldus.

Mängides vanemlikkuse programmi vastassuunalise protsessi mõtteliselt läbi, alates vabast täiskasvanud inimesest kuni lapseni tagasi emaüska koos tema järgneva nullini lahustumiseni, jõuame me mõistmisele, et kogu selle elu pahupidises antikinos see miski, s.t inimene, muutub eimillekski.  Ja seda programmi nimetatakse õgimiseks. Ja me näeme, et õgimine on vanemlikkuse järkjärguline suundpeegeldus. 

Inimesed peavad juba ammustest aegadest alates massiliselt kasutuid ja viljatuid vestlusi vaimsusest, uhkeldavad üksteise ee kasutute teadmiste hulgaga, mõistmata, et nende vestluste tõeliseks eesmärgiks on – mitte lubada lihtsat puhtteoreetilist mõtet: mitte lubada inimestel avada silmad ilmsele – kogu olemisel on kaks tulpa – valge ja must – vanemlikkus ja õgardlikkus.

Iidsetel aegadel moodustus tänu peegeldunud energiatele ja programmidele Maa tuuma ümber anti-elusolend. Iidsed venelased kutsusid seda erinevalt, näiteks Moriks, hellenid aga Aidiks. Tema kohutav väli ulatub küllaltki kaugele ja hõlmab mitte ainult Maa sisemuse, vaid ka kogu atmosfääri. Aga ümber Maa elab teine nähtamatu olend – Svarog või Uraan. Kujundlikult öeldes sarnaneb see olend virsikule. Selline astraalne virsik. Selle sisemuses on palju rakke ja keskel on viljakivi. Meie aga oleme Svarogi rakukesed. Aid, kes meile oma mõtteid ja tundeid lakkamatult peale sunnib, jääb meie jaoks nähtamatuks vaenlaseks ja inimhingede jahtijaks, muutes meid õgijateks. Ja kui me elame õgimisest ja õgimise nimel, siis me tõukume selle õgimise faktiga Svarogi kehast ja lahkume põrgusse, kus meid õgib Aid. Kuid enne seda hakkavad äsja päevavalgele ilmunud õgijad juba Maa peal üksteist õgima.

Aidi programmide peamiseks kandjaks on metall, mida kreeklased nimetasid adamantiks (uraan).  See on Maa tuuma võimsaim maser – sealhulgas hallituse ja viiruste eksisteerimise allikas. Õgijate õgimine (näiteks bakterite) – vaat see on nende programm. Aid on nähtamatu, kuuldamatu. Tema salajane töö on asjasse pühendamatute jaoks märkamatu.

Kui aga meie elu aluseks on – vanemlikkus, siis me muutume Svarogi sarnaseks. Svarog kingib meile surematuse ja „liimib” enda külge. Ja tema liimiks on armastus, sealhulgas erootiline, võimalik, et esmajärjekorras just see. Svarog on lapsevanemate lapsevanem, aga Tšernomor see on õgijate õgija. 

Aidi-Tšernomori kõige kohutavamaks jõuks on niinimetatud Sfinks – mis sümboliseerib hinge täielikku surma. Teadlased taastasid arvuti abil Sfinksi pooleldi purustatud palge. Neid hämmastas see, et Sfinksi nägu väljendas piiritut kurbust. Aga nemad ju pidasid Sfinksi viljakuse jumalaks. Kust küll nad selle võtsid?

Egiptuse Sfinksi rinnal on ümberpööratud tassi kujutis, millele siiani ei ole keegi tähelepanu pööranud. Aga asjata! Sfinksi poolt Oidipusele esitatud mõistatuse tegelikku tähendust ei ole tänaseni keegi mõistnud. Selles räägitakse mitte inimesest, vaid inimkonnast. Inimkond käib hommikul neljakäpakil, s.t toetub Tetraadile – kõige jumaliku allikale. Seejärel tõuseb inimkond päeval kahele jalale, s.t haigestub „hea” ja „kurja” skisofreeniasse. Hiljem aga loob inimkond Aidi sõnul endale kunstjala (võlts vaimsus). See võlts jalg, mis toetab seda kunstlikku konstruktsiooni, viib inimkonna enesehävitamiseni, aga kui täpsemalt, siis eneseõgimiseni ja enesehävitamiseni. Nii et küsimus jääb teravaks! Vanemlikkus või õgardlikkus!? Ning Sfinksi mõistatus ei ole suunatud mitte Oidipusele, vaid igaühele meist. Ja kes seda mõistatust ära ei arva, see süüakse selle Sfinksi poolt ära. Kuid on olemas selline ladinakeelne väljend: „On teadlik, järelikult relvastatud!”.

Seotud postitused