Elu Ravitseja 

Tõde, mida me ei armasta

Jumalad – see ongi tõde, mida me ei armasta, tegelikult me ei armasta tõde. Niipea, kui me hakkame tõde tasapisi avama, hakkab meil sees keerama, me hakkame kätega vehkima. Kui olla lõpuni aus, võtame näiteks sõna kopros – pask ja tuletis sellest koprogoonimine – pasa tootmine, kõik läheb kanalisatsiooni, autode mootorid põletavad hapnikku, vahendeid raisatakse, meie kõik, me olemegi sisuliselt ja sõna otseses mõttes füüsilises plaanis need, välja arvatud talupojad, kes kasvatavad nisu (maaharijad).

Kõik ressursid lastakse tuulde ja seda tuleb meeles pidada. Kõigi täiesti normaalsete inimeste alateadlik püüdlus on minna kusagile maale, istutada puid, künda maad, väljuda sellest koprogoonimisest ning see on hea ja normaalne.

Pythagoras ütles, et karda vara raiskamist, kui te teenisite mingisuguse rahasumma, siis tuleb sellega väga ettevaatlik olla, sest see on ressurss, see on vara ja vara raiskamine on karistatav, rahaga tuleb väga hoolikalt ringi käia. Kui me kulutame raha vanemlikkuse, vastastikuse abistamise peale, siis on see hea. Aga vargad räägivad, et kui nad raha kokku varastavad, siis see head ei too.

Seotud postitused