Elu Uudised 

Mõistujutt hobusest

Ühes külas elas väga vaene vanamees, kuid teda kadestasid isegi kuningad, sest tal oli suurepärane valge hobune. Kuningad pakkusid hobuse eest uskumatult kõrget hinda, kuid vanamees vastas alati: „See hobune – ei ole lihtsalt hobune, minu jaoks on ta nagu inimene. Aga kuidas saab müüa inimest, sõpra?”. See inimene oli vaene, kuid hobust ta ei müünud. 

Ühel hommikul ta avastas, et hobust ei ole tallis. Kogu küla tuli kokku ja inimesed ütlesid: „Kui rumal sa oled! Me teadsime, et millalgi varastatakse hobune ära. Oleks tulnud ta maha müüa. Milline õnnetus!”.

Vanamees ütles: „Ei ole vaja niimoodi rääkida. Öelge lihtsalt, et hobust ei ole tallis. See on fakt, kõik ülejäänu – on arvamused. Ma ei tea, kas see on õnn või õnnetus, seepärast, et see on kõigest episood. Kes teab, mis edasi saab?”.

Inimesed naersid vanamehe üle. Nad olid alati teadnud, et tal ei ole mõistusega kõik korras. Kuid viisteist päeva hiljem, öösel, tuli hobune äkki tagasi. Teda ei varastatud ära, ta lihtsalt jooksis vabadusse, ja vähe sellest, tõi endaga kaasa veel tosina metsikuid hobuseid. 

Inimesed tulid taas kokku ja ütlesid: „Vanamees, sul oli õigus. See ei olnud õnnetus, vastupidi, see osutus õnneks”.

Vanamees ütles: „Te lähete jälle liiga kaugele ette. Öelge lihtsalt, et hobune tuli tagasi… kes teab, on see õnn või mitte? See on ainult episood. Te lugesite lausest ühe sõna läbi, kuidas te saate kogu raamatu üle otsustada?”

Seekord ei öelnud inimesed midagi, kuid mõtlesid, et tal ei ole õigus. Kuidas siis nii, ilmus ju kaksteist suurepärast hobust!

Vanamehel oli ainus poeg, kes hakkas metsikuid hobuseid sõiduks välja õpetama. Nädala pärast kukkus ta hobuse seljast maha ja murdis jalad. Inimesed tulid taas kokku ja hakkasid arutama. Nad ütlesid: „Sul oli jälle õigus! See oli õnnetus. Sinu ainus poeg ei saa käia, aga sina oled nii vana ja ta oli sinu ainukeseks toeks. Nüüd oled sa vaesem kui enne”.

Vanamees ütles: „Te olete ikka oma arvamuste küüsis. Ärge minge nii kaugele ette. Öelge lihtsalt, et minu poeg murdis jalad. Mitte keegi ei tea, kas see on õnn või õnnetus. Elu koosneb sündmustest, aga kõike korraga näha ei ole teile antud”.

Juhtus nii, et mõne nädala pärast astus riik sõtta, ja küla kõik noormehed võeti sõjaväkke. Alles jäeti ainult vanamehe poeg, sest see oli vigane. Kogu küla nuttis, sest riik sai sõjas lüüa, ja inimesed teadsid, et suurem osa noormeestest ei tule enam kunagi tagasi. Nad tulid vanamehe juurde ja ütlesid: „Sul oli õigus vanamees, see ostus õnneks. Su poeg on sant, kuid ta on sinuga. Meie pojad on lahkunud igaveseks”.

Vanamees ütles jälle: „Te muudkui aga arvate ja arvate. Mitte keegi ei tea! Öelge ainult, et teie pojad võeti sõjaväkke, aga minu oma mitte. Kuid ainult Jumal, ainult universum teab, kas see on õnn või õnnetus”.

Ärge arvake, sest vastsel korral ei saa tee universumiga sulanduda. Pöörates tähelepanu episoodidele, satute te nende küüsi, väikesed asjad hakkavad teid tõukama järeldusi tegema. Niipea, kui te arvasite midagi, teie kasv peatus. Tegelikkuses ei lõpe teekond mitte kunagi. Üks tee lõpeb, teine algab; üks uks sulgub, teine avaneb. Te jõuate tippu, kuid ilmub teine, veelgi kõrgem.  

Hiinas öeldakse selle kohta: „Mägede taga on näha uued mäed”. Elu – see on lõputu teekond.

Seotud postitused