Elu Ravitseja 

Kimäärne teadvus

Tuleb mõista, et valu, kannatus, harjumus oma haavades urgitseda, ennast haletseda, tuletada vanu solvanguid meelde, on mittevajalik ballast, mis ei aita inimest, vaid ainult hukutab teda ja seepärast tuleb külma peaga vabaneda sellest konksust, mis on haakinud meie hinge ja kisub seda Aidi rüppe.

Aidis ei ole tilkagi headust – see on absoluutne kurjus, kes ei halasta mitte kellelegi – ei täiskasvanute ega laste, ei vanurite, haigete ega naiste peale – ta hävitab need halastamatult, samuti hävitab ta ka nende hinged. Aid taganeb vaid sõjameeste ja ainult sõjamehe vaimu ees. Kõiki ülejäänuid Aid hävitab ja õgib. Inimesel, kes elab viljatute illusioonide ja lootustega, on neid sõnu väga raske ja ebameeldiv kuulata, tunduvalt meeldivam on võtta soovitavat tegelikkuse pähe, tunduvalt meeldivam on keelduda mõistusest ja mitte näha reaalselt toimuvaid sündmusi.

Kimäärne teadvus istub väga sügaval paljude inimeste hinges – see on mürk, millega Aid halvab oma tulevased ohvrid, see ei ole mitte ainult mürk, vaid ka maatriks. Vale on mõelda, et jumalad on julmad, nad ei ole julmad ja aitavad meid kõigest jõust ja inimesel on tohutul hulgal teid, et pääseda, kuid just tegelikkuse kimäärne tajumine blokeerib jumalate abi võimalused. Inimene lõikab oma kätega ise läbi need võimsad köied, mille abil jumalad hoiavad hingi Aidi sisselangemise eest.

Seotud postitused